Mu pea sisemus on nagu Tipptunni tramm täis inimesi Ja lõdvestunult elada on valus Justnagu puhates ma hilineksin Juba nädala ma nutan magama Postkast punane ja kätes parkinson Palju krokodillipisaraid on vaja valada, Et selgelt näha, mis su elu alltekst on Kuid ärkel täis on ülepaisutatud prahti: Konkurentsi, kadedust, võltskatastroofe Oma unelmast ei ole maha jääda mahti Sihita ruutvalsisammudesse kajab hoone Ref. 2x: Muusikat rohkem kui kuulata jaksad Infot veel enam kui süvitsi viitsid Vaadata, rääkida vahetuid muljeid Ja vaikust on vähem kui eales. 2x: See heliseb kõrvus Edasi-tagasi-tagasi-edasi-tagasi. Heliseb kõrvus Tagasi-edasi-tagasi-edasi-tagasi. Ta seisis paduvihmas Poska tänaval Ja tundis, et on õiges kohas Ma seisan äärimeeli koduväraval Vaevalt märkan, kuidas õisi lokkab Festina lente ja kõik tagatiseta Endapettused ning võõra võlad Kuis murda edasi ka magamiseta Ja anda endast nahk ning kõrvad Too maraton on võistlus oma varjuga Kardan jääda enesega ühte ruumi üksi Nüüd tuli takus, nüüd on hilja harjuda Poonpõrandale peotants jooni trükib Ref. 2x: Muusikat rohkem kui kuulata jaksad Infot veel enam kui süvitsi viitsid Vaadata, rääkida vahetuid muljeid Ja vaikust on vähem kui eales. 2x: See heliseb kõrvus Edasi-tagasi-tagasi-edasi-tagasi. Heliseb kõrvus Tagasi-edasi-tagasi-edasi-tagasi. 4x: Vähe sest, sa oled ületöötand Kõike ei saa valmis ühe ööga. (Ja su hinge sees on mürareostus.) Samad fraasid ses peakolu tagatoas Kajamas seintelt kui tennisepallid Kordus ammugi minetand tagamaad, Sisu ja kinnisideede helk halliks Pärastlõunal on jällekord proov Pärnad vapuvad nagu tuukrid vihmas Need tiivad on tuules saand hoo, Mida aastate pärast hoopis vihkan Kui see sentimentaalne ja jäme Puhub eemale viimaselt rannalt Valgeid laevu, mis särasid kätte, Kui rutiiniga püüdsin neid saada … (Skit): Ei jaksa kuulata albumeid Lõpuni täispikalt algusest Fookus nii laialivalguv, see Oota korra... mu tähelepanu hajub Ma võiks lugeda raamatuid, aga mu Püsivus reostunud paraku Minut ja peale on maraton Oot, keegi kirjutas mulle midagi…

Vaatan hetkesid kõrvalt, kael õieli Kogun kohvrisse, kritseldan märkmeid Ise valin, kuis maanduvad lõuendil Ja maal saab reaalsusest täpsem Reaktsioonid on kinni mu peas, Kas näen mahedat vihma või padukat Kõigi tagaaed seesmiselt hea, Natuur valib eesaia paruka Olen alati peljanud üksindust Põland pidusid, lembinud istumisi Reedeõhtute õpitud üksluisust Joominguid, teesklust ja kiskumisi Ent ma kogun neist kilde, mis kannavad Pause, mu tükkides hiilates, Kuidas inimloom püüdleb ja armastab Elu, murdlainetes kilgates Ja millised toonid sest saavad, Kui elukuma läbib vaimu kadalipu? Ehk kogetus vaid ulma-aastad Ning me eksime kanarbikus? (huh) 2x Ref. Vahel võiks vaadata eemalt, Et mõista, mis arendaks teemat. Vahel võiks vaadata eemalt, Et mõista, mis mõista, mis mõista... Melu keskel ei jätkugi õhku Ja mõistus võib vastu pead saada Kõle kesköö või liigutav õhtu Loeb, kuidas neid külje pealt vaatan Sel maailmal on kauneimad silmad Mille pilgud saan väljastpoolt kaasa Mälupiltides paremad ilmad, Mida postkaardil sulle võin saata 3x: Ja see on tõesti perspektiivi küsimus. 2x: Astuda eemale, vaadata väliselt Nii võib jõuda veel millegi suurema jälile Mitte üks tõde ei ole tulnd päriseks Horisont paika, ma võtan end käsile 2x Ref. Vahel võiks vaadata eemalt, Et mõista, mis arendaks teemat. Vahel võiks vaadata eemalt, Et mõista, mis mõista, mis mõista...

Ampsusuurused albumid kõrvus Viru rist kõnnib lõputus õhtute jadas Mul on vilkuvad lambid ja isiklik põrgu, Jäävihm tuuleklaasil ja külmad on jalad Kui maalin linna Banketid, tühjad klaasid ja laused Ei taha minna Võltsid naerusuud, a kodu on kaugel Kui korrutan vaikselt, Et see korrus on vaid ees Ja me anname andeks Ja naerame kaineks, Kui uues fooritsüklis enam pole kõrvuti Ühe-tere-tuttavatest kootud võrgustik Meid ennast täis on klubiesised ja kohvikud Sarnased muusikamaitsed ja riided Me elame, kus õhtud vesised ja hommikud On ühtemoodi vaiksed ning kiired Ref 2x: Me istuks siin veel pikalt Kuni päike tõuseb idast Vaid et ei hakkaks igav Ja me ei näeks oma nägusid peeglis. Järjekorras oodates, et oma lugu laulda Pingutades silmi, nägemaks ehk enda peegeldust Nendes nägudes, kes täna surund lauda Ja oma vigu neeldes ägestud, sest oled reedetud Järjekordsel laupäeval, kõik on sama Takso läbi kustund linna veereb Seltskond igatseb ja sülgab võite maha Saame kokku, teeme teed me Sööme eilse jääke köögilaualt Vastu hommikut ja pilgud läigivad Paljud puudu, need siin istuks kaua Praegu hakkasimegi just sinust rääkima Ref 2x: Me istuks siin veel pikalt Kuni päike tõuseb idast Vaid et ei hakkaks igav Ja me ei näeks oma nägusid peeglis.

On aasta lämbeim pärastlõuna Joome aias valget veini, jahedat Kerge vestlus ja mu mõte ära sõuab Meri mühab, valgus värvi vahetab Raadiost ragiseb muusikuid väsind Neile antakse rohtu, nad võtavad rohtu Lumest ja põõsastest imbunud läbi Närvid, naer rohtund, püünedel kohkund Pilgul, meil soe ning taamal põleb Siber ja Iilid muutuvad, on aeg end seada Valmis, vaadand üksteist, peame minema Mis süttib järgmiseks, ei taha teada 2x: Ilma tuuled on vait nagu rukkis sead, Kuulan veel räppi, saan mutripeaks A mu suvi algab uuesti iga päev Algab, algab iga päev Mu suvi algab uuelt iga hommik Pole eal olnud nõnda palju vabu hetki Paljajalu öösel kell 5 tuppa longin, Kui ümberringi maailm sajab hekki A see rong on läind, sa anna tekki Meil siin lõkete ääres on aega veel surra, Enne kui katastroof jookseb mu treppi Siis anna pabereid ja anna tuld ka Päike pakatab niitude taha Mööda suvilat mõnusad suminad Tagajärgedest viivuks veel vaba Ja hoovi peal valmivad ubinad 2x: Ilma tuuled on vait nagu rukkis sead, Kuulan veel räppi, saan mutripeaks A mu suvi algab uuesti iga päev Algab, algab iga päev 2x: Südames igavene juuli, kui näe Joobun armust, kunstist, viinast Ja kui sulgen silmad, on kõik käes Kahjuks juba liiga hilja Vajun liivas ja tüvede naginas Uinun veranda peal, kaardid käes Küpsisepuru mu tekil ja raamatul Käed kannavad poolunes voodi Ärkan novembri keskpaigas Kesklinnas ja mõtetes kumedus Kahtede suvede vahel Ja unedes veel käed ümber 4x: Ilma tuuled on vait nagu rukkis sead, Kuulan veel räppi, saan mutripeaks A mu suvi algab uuesti iga päev Algab, algab iga päev

Ehk ma olen oma eluõnne Jätnud kahe silma vahele Ja ta seisab iga päev seal Üle risti valge vihmavarju all Juuksed lükatud kõrvade taha Kui ilmad jäänd viluks, Ta silmade sisu on palav Kolan ringi, veeru lõppeks Näitan hambaid ja ei arene Ärevuse mugavust on võimuväeta Raske raputada varrukast Ning lootused langevad sajaks Kui ilmad jäänd viluks, Ta silmade sisu on palav Aega on lõputult, kuni see lõppeb Püütud lõpmatus mind ei tee õigeks Ref 2x: Teen kõike järgmisel nädalal Ja ma luban, ma kirjutan talle Homme Ei ole kõik hääbunud ära ja Kuidagi tulen veel toime. Kardan hirmsalt jääda ilma Temast, kes võiks kohata Mind teolt, kui magab valvsus, Maaliks neli seina heledaks Siiski jätan end tarbetult araks Kui ilmad jäänd viluks, Ta silmade sisu on palav Lükkan ukse kinni viimaks Ning kui miski koidab korraga, Ei pane imeks ega kahjuks Õigel hetkel tereta Kasvõi kujutan ette, kui vaja Kui ilmad jäänd viluks, Ta silmade sisu on palav Aega on lõputult, kuni see lõppeb Püütud lõpmatus mind ei tee õigeks Ref 3x: Teen kõike järgmisel nädalal Ja ma luban, ma kirjutan talle Homme Ei ole kõik hääbunud ära ja Kuidagi tulen veel toime.

Ootama, et saabuks Mõned soojad sõnad Selge karge sügistuul Pikk nädal vahetub ja aeg läeb aeglaselt Hallid ilmad, kaunid kõlad Helge malbe üksildus Paar tundi kohvikute vaateakendel Kauge etteaste müra Tekst, mis saab kord valmis Öövarjud põskedel jääkülmas korteris Raugev laintemüha Tekk unes peale pandud vargsi Seistes muuliotsal nagu tootemid Aeg jääb paigale Ja ta ei kulge lineaarselt, Sama päev käib ringi nurgelistes tsüklites Kui palju annaks, et Saaks uksest minema, sest Ehk iga hetk on üksnes unenäona tühi kest Kus oodata, oodata midagi suurt Ref 2x: Ma ei pea kirjutama enam Ühtki rida, mitte ühte, õieti Sest olen õnnelik, nüüd tõesti õnnelik Ja ei pea, me ei pea… Ootama, et saabuks Vaikne pilk hommikul Hetk enne äratust Küünarnukid vaheliti teatri tagapingis Valge vihm koidikul Vaimustund välgatus Keegi olemise sisu hetkeks haaras kinni Äratundmine, viibe Pikad mõttepausid Muie, mis end lõplikult on põue pugenud Sulnis unine ilme Mantlid kõrgel nagis Enne und mu juukseid silub õige õnnetunnetus Oodata, oodata midagi suurt Ref 2x: Ma ei pea kirjutama enam Ühtki rida, mitte ühte, õieti Sest olen õnnelik, nüüd tõesti õnnelik Ja ei pea, me ei pea…

Ref: Me pikutame vaikselt halli taeva all Ehkki ümbritsev nii tihti aldis olla karm, Kaitseks seekord salli kaela pand Selles kõiges alatasa kahtlematu sarm, Mis kaotab hetkeks mustad muremõtted Löön lipu õhu suunas lume seest Käes läppund talveune lõpp, sest Juba pikalt luband tulla hetk Paus, mil tõusen udust pinnale Rünkpilved limpsimas taevasälke Kuldpuna lehekõdust hingates Ma lõppen kirjutamast vaevavärsse Morbiidset vaese mehe luulet, Jääb pooleli, kui sõnad katkend Kiiskav sõrm on langend elu huultel Ja koorekiht lööb võrad lakke. Ref: Kui pikutame vaikselt halli taeva all Ehkki ümbritsev nii tihti aldis olla karm, Kaitseks seekord salli kaela pand Selles kõiges alatasa kahtlematu sarm. Ja see on ilus nagu Andineeme rand. Kõik läheb ilusti. Möödub, kajab naeruna kaugustes Pidu käib ennast maha ning vilgutab Valguseid aegunud laugudel Siduda lahti ballasti, mis pidurdand Galeriides värvid põrandail Soojus õhkab ennast mööda tõusvat õhku Jahe itk, mis räsind õla peal Udub auruna ning veereb lõunast õhtu Mu obsessiiv-kompulsiivne häire Kulub marjaks kodu korrashoiul Mööda äärt orus kiirteil käies Kukub paika maailm kord omasoodu Kui pikutame vaikselt halli taeva all Ehkki ümbritsev nii tihti aldis olla karm, Kaitseks seekord salli kaela pand Selles kõiges alatasa kahtlematu sarm. Tassid hingeldavad laual mediteerides Vajun läbi patjade ja hämardub Jooned tõmmand kokku otsad perimeetrites Rahulikult seiran tulevase ähmasust Küll ka kord ehk koidab äratus, Ent ootesaalis ärevust on tunda kasutu Hetk rohetavad lehed, hetkeks särab lund, Neid puutumata kühveldada mulda arutu Siis kõik läeb ilusti.

Ref: Me pikutame vaikselt halli taeva all Ehkki ümbritsev nii tihti aldis olla karm, Kaitseks seekord salli kaela pand Selles kõiges alatasa kahtlematu sarm, Mis kaotab hetkeks mustad muremõtted Löön lipu õhu suunas lume seest Käes läppund talveune lõpp, sest Juba pikalt luband tulla hetk Paus, mil tõusen udust pinnale Rünkpilved limpsimas taevasälke Kuldpuna lehekõdust hingates Ma lõppen kirjutamast vaevavärsse Morbiidset vaese mehe luulet, Jääb pooleli, kui sõnad katkend Kiiskav sõrm on langend elu huultel Ja koorekiht lööb võrad lakke. Ref: Kui pikutame vaikselt halli taeva all Ehkki ümbritsev nii tihti aldis olla karm, Kaitseks seekord salli kaela pand Selles kõiges alatasa kahtlematu sarm. Ja see on ilus nagu Andineeme rand. Kõik läheb ilusti. Möödub, kajab naeruna kaugustes Pidu käib ennast maha ning vilgutab Valguseid aegunud laugudel Siduda lahti ballasti, mis pidurdand Galeriides värvid põrandail Soojus õhkab ennast mööda tõusvat õhku Jahe itk, mis räsind õla peal Udub auruna ning veereb lõunast õhtu Mu obsessiiv-kompulsiivne häire Kulub marjaks kodu korrashoiul Mööda äärt orus kiirteil käies Kukub paika maailm kord omasoodu Kui pikutame vaikselt halli taeva all Ehkki ümbritsev nii tihti aldis olla karm, Kaitseks seekord salli kaela pand Selles kõiges alatasa kahtlematu sarm. Tassid hingeldavad laual mediteerides Vajun läbi patjade ja hämardub Jooned tõmmand kokku otsad perimeetrites Rahulikult seiran tulevase ähmasust Küll ka kord ehk koidab äratus, Ent ootesaalis ärevust on tunda kasutu Hetk rohetavad lehed, hetkeks särab lund, Neid puutumata kühveldada mulda arutu Siis kõik läeb ilusti.