Mäletad? Ma kirjutasin sulle sinu sünnipäeval, Kiri oli kingiga kaasas, fotoilmutuste vahel karbis Ja ma sooviksin lihtsalt teada, kas sa said selle üldse kätte, Ehk lebavad selle tükid praegugi neljakümnes ilmakaares Ja sõnade emad ei tunne enam neid nägupidi ära, Ehk see tukub su sahtlipõhjas Ja sa pole esimesi lauseid nähes nimme seda lugenud, Ehk sa oled seda lugenud ja ei vasta kunagi, Ehk sa ei tahagi vastata, ei ole vaja vastata või vaikid maha, Ehk ma olen su elu jaoks mõttetu mutrike Ja kui need read lõppevad, mõistan Et oled mulle võrdselt tähtsusetu? 2x: Tere tulemast pardale, Tere tulemast pardale, Miks te kardate? Väljume viie minuti pärast! Istun kella kolmesele trammile ja libisen üle kurude, Mööda krabisevad maanteetrenažööril Kui oma ema keldris lo-fibiite keevitavad Kurvad teismelisteks jäänud täismehed, Samad näod, samad vaated, samad majad, Nagu muuseumi interaktiivne eksponaat, Mis näitab ainult korduvaid sadu fotosid-klippe Ja need kõik on öökimaajavalt samaviisi erilised, Kuulen seda pala juba enne selle kuulamist Ja vihkan juba peale teist kuulmist, Ehkki esmakordselt tundsin, kuis see puudutas mu hinge, Rahulikult Istun kella kolmesele trammile ja sõidan Kõrvad lähevad iga lõigu peal rõhuvahest lukku, Vahest olen läinud ise koos nendega? Ehk on see põskkoopapõletik, Ehk on see halvenev kuulmekile, Kui kruusakivid ragisemas rattakoobastes Saadavad mu piilupardiveduri radarisse segajaid Ja kõik lambad-notsud läksid käkaskaela üle serva Sinisinisiniste mägede roheroheroheliste nõlvade Lillade kaljude koobaste kuldvioletselt valendava Laotuse kohale. Rahulikult, Seda kivi mu südamelt naljalt ei veereta Ka ülisoodsa kedohinnaga, Ka siis, kui poistega klapitaks Ja sulle ei saa ma seda puistada, Vaid jupiti, sest lõhna ninna saanud ränipead Pea põletavad läbi mu ja suitsetavad ära, Sõidan need for speedis tuunitud mootoriga, Niimoodi, et sädemed pritsivad silmadest, Naeratades, kihvad paljastatud vereimejail, Kella kolmese trammiga üle kurude, Siin ma kirjutada ei suuda, Sest pidevalt on keegi kuklas Ülemiste Vanake, kes tahaks teada, kas on valmis, Kas saab ujutada üle läbipaistva veega Läbipaistmatud inimesed Valgetel kividel... 2x: Tere tulemast pardale, Tere tulemast pardale, Miks te kardate? Väljume viie minuti pärast! Guaššipudel aknalauale ja õnged likku nagu kunst, Olen tõusnud seljandikule ning lingu raban Ja kui see teeb õnnelikuks, olgu kasvõi valus usk, Kadund must kangus sust ning päike loojub taas, Rahulikumalt, Vaata, mis me pintsleist gloobusvoolus saand, Rahulikumalt, Violettsinine, oranž ja tumetuhmtuugades oliivipuud, Istun kella kolmesele trammile ning liuglen üle kurude, Rahulikumalt, Trummid taovad kõrvus, et prillisangad lennand küljest, Rahulikumalt. Ma kirjutasin sulle sinu sünnipäeval, Ja sa said selle kätte, Ja sa rääkisid lõpuks ometi, Täiesti ootamatul momendil küll, Ent ometi, Lõpuks ometi sa kuulasid, Nüüd pean kuulama sind.

Tõmban teki üle pea Ja vedasin spetsiaalselt täna siia tuppa helisüsteemi, Lõpuks tõepoolest hea, Reedeõhtune ja väsind, ei nüüd erilist teegi, Sest et olen neli päeva magand neli tundi, Kõikund kõiksugu lärm ja migreen ning Tööd on kuhjaga ning läbielamisi hunnik, Seega olen ära teenind tee ning kaks pleedi, Veensin end, et väljas koerakarva ilm Ning viiruseid ja nuge sadand pilv On liiga kaua, olen liialt pikalt olnud kurvameelne, Katel südame alt põleb, saadab puusalt kuumi leeke, Ja kui läheks sõpradega välja röökima ja naerma, Oleks homme naksti esmaspäev, Kogu kasumlikkus vaevalt tasub vaeva, Jalad seinale ja hambad varna, elab-näeb, Jõudnud piisavaltki maailma kaeda Ning see on meist igaühe vastu pisut liiga julm, Möödarääkimised, mõistmatus ja verepulm, Andke mulle hämarus ja raamatud, Soojus ning buraanid, Homme olen koiduvalgel puhanum, kui kunagi varem. Ref 2x: Ja kõnnitee taga on lumi Ning maanteede taha jäi inimkond, Mul on mu rahu ja uni Doseeri mulle Dostojevskit, olen… Vaatan lakke, Seal on vanakoolinäitlejad, naeravad sisemiselt, Ütlevad “armastan” aeglaselt, Eilsest õhtust saadik on mul parim lavapartner ning Mu lemmikbändil tuli välja kolmas album, Põhjamaade disain ja mitte pleekind marketing, Tehke lahti aknad, läppund õhk peab saama valgust, Soovin veel rohkem, oota palun, eetris tänaks sõpru, Olen Bernt Notke ning Surmatantsul pole näha lõppu, Ja ma jahin õndsust, isegi kui nutan duširuuminurgas Pärast arvestust, sest hommikul on puhkend uued pungad, Mis saab pärast kooli? Pärast armastust või tööd või matuseid? Suured ambitsioonid, elu alles ees on samaväärselt kahtlused, Täna mu süda ei karju “Esketiiiit!”, vaid “Askeedid!” Ja ta põhjas põhjatuina näivad basseinid, Aega laialt käes ja see parkund rakke masseerib, Üksindusel õndsa rahu roiutav garneering, Las koerad hauguvad, elu läheb... mööda, Tsirkus kajab kauguses ja leiba hetkel süüa ei söanda, Ref 3x: Ja kõnnitee taga on lumi Ning maanteede taha jäi inimkond, Mul on mu rahu ja uni Doseeri mulle Dostojevskit, olen… Idioot. Patsifist, su pihta relvi ma ei tõsta, ka kui kerkib tuul, Diplomaat ka siis, kui karjun nagu Merlyn Wood, Sest need pallid lüüa rasked nagu Björn Borg, Puntras, Vahtramäe Emil nagu Björn Berg, Elukäik on illustreeriv nagu Ilon Wikland, Lendab Airis, John Lennon, Lennart Meri, Homne proovib taas, kui tuleviku väetis sitt on Piiritu ja meri põlvedeni nagu Ikla, Lepi sellega, sest meetod puhtempiiriline, nagu ikka, Morpheus, on sinitaevas kannatada valu lihtsam, Must on muld ning pargis siiski igal sammul jalus virtsa, See Krõll peab puuri naasma, olukorraks varuks vitsad.

Jahe kesköö ujub mägede varjust, Tennisväljakute kastevõrgud udusulis, tuled kustus, Söön oma sõnad lõpuni, ei karju, Tasakesi! Me kolmekesi õhtul tüdrukutel külas, mured uhtund Pudelid, mis morsihinnaga on kõlistatud peitu voodi alla, Võiksin uppuda su sooja sülle, naritroonidesse tooni anda, Ent me liiga lärmakad siin kümne kaupa, Mõni kontrolör võib hoiatusetagi tulla üles aknast Ja praegu öö on rahunend ning poisid uksel üritavad Saada paelu kinni, mitte sülitada mürgist maha, Tasakesi! Ajan püsti end ja pilt on keerukam, kui arvasin, “Head ööd kõigile”, kus saapad? Aa jaa, siin! “Iluunenägusid!” ma lendan tasahilju laagripaiga uksest välja, Keldrikorrusel on köögiaknal kuued küünlad, Saaks reisikotti ruumi ja romantikat, et huuled märjaks, Trepist üles, hambad läikima ja uued luuled külma, Teised voodis juba, mina ülanaril, M on all ja R-gi omas nurgas, Ehk nüüd viinamarjaleotis kaotand võlujõu, sest kuulen puhtalt Ja keegi kolmest veel ei taha unemaale sõuda, Valged silmad musta lakke, tunneb nõnda Iga hing, et jutt on kiskund sügavaks, Ma’i tea, kas usun jumalat ja kui ta igaühes, vaevalt usun ennastki, M teeb otsa lahti oma Lool ja kerkind kübarad, Saab olema üks pikem jutt, me valmis, musketärid, vennad ning - Kui nad rulatasid sõbraga suvepealinna rannikul, Soojavõitu, Botnia lahelt koondus madalrõhkkond, Rannal panid mehed üles lavasid, latte ja vanikuid, Nemadki uitasid seal, ootuse palav õhkkond, Ehk jääb mõni kala võrku, Ja siis ta silmas teda, niiet jalus nõrkus Naeratas talle, M naeratas valusalt vastu, Sai paugupealt pilve seest noolega pihta, Tol hetkel nii kõrvuni armund, et achtung, Ei öeldudki midagi, nägu ja keha ja lihtsalt M-il siis südames kripeldas, kulmud jäid kipra Ta arvas, et tüdruk on kindlalt mingi Instakuninganna, Ei tahtnud huupi panna, õhtul uuris ning googeldas ja Ime läbi avastaski plikatirtsu konto, Ta kirjutas koheselt ebaleva “Tere!”, Ta kindel, et vaevalt too huvitus temast Ja loota veel midagi, seegi on loto, Ent vastu sai samuti eranditu “Tere!”, Nad vestlesid netis juba pikemat aega. Teine vaatus: pleedid, pelmeenid ja tähistaevas. Tüdruk elas linnas vaid kvartali kaugel, Samal suvel, kui M oli sõbraga kodus, Koitis särav idee teha kaunitaril bankett, Kapitäis pelmosid, vanemaid polnud, Naine oli nõus, tuleb tunnikese jooksul, Higipullid laubal, poisid vaaritasid toitu, Nagu Alan Passard ja Michel Bras kokku, Viimane loorber ja pipar ning vot nuu, Helises uksekell, puhas romantika, Õhtu veeredes lepase reega nad vaatasid Tähtigi öösel ja kumbki sai kallimaks, Rõdu peal, tekkide sees, ja sõber ka alati Kõrval, kolmanda rattana, see neid ei segand, Sel hetkel M tundis, et elab, kuis eales ei eland. Ref: Ta ütles: “Ehkki see kõlab klišeena, Ära unusta oma Ameerika unistust, Ära anna oma Loole püramiidides unustust, Ära jäta. Ära unusta oma Ameerika unistust, Ära anna oma Loole püramiidides unustust, Ära jäta. Ära jäta.” Suve lõpul läks M vaibaklopimussifestile, Levi polnud ja muusika valjem, kui eales, Keda ta nägi, juus tuulte sees lehvides Seisis too tüdruk ja teades, Et põues on ohhohhoo, õhtu nad koos on koos, Tunnike hiljem on kõrini kerinud melud, Tüdruk vaatab tal otsa ja suudleb Pikalt, kogu lärm on haudvaikne, Keerlevad värvid, topelt aegluupe, Tallutud muru ning soojus ja lained, Kõik on hea, kõik on aus, õhk on aur, Absoluutne. Naaseb reaalsus, tagasi pinnal, Hinga, M-il on tunne, et suudabki kõike, Ööbimiskohani verstatäis lõike Ja kandis ta tüdrukut terve tee kätel. Lähme Filmilindil edaspidi mõne aja, Paarike lesis plika vanaema majas, Kardinvolangide varjudest kaste ja koit, Linad on soojad, M avab oma silmad, Varahommikul teki all, puhas idüll, Tüdruk läbi une väriseb, kas on tal külm? Kas on tal jahe, sest judin aina kasvab, Kangestund käed ja udused aknad, M pikutamas kõrval julgemata liigutadagi, Kõik oli ilus, kui magasid, Kiirabi vaja siin juba hetk tagasi, Kõrge pulss ja veresooned pingul, Tüdruk tõmbleb nagu üledoosis, Kitsenevad seinad, mõistus läinud ja lingust Visatud, vilin kõrvus ühel noodil Järsku vabin jääb järele, Kaob teki alla naerdes nagu beebi, Laliseb, häälitseb, väreleb, Läbides hetkega kõik elustseenid, M korraga segaduses, šokis ja paanikas, Elavdudes mõistab plika telefonist valida “Ema” palub kutsuda kindlalt brigaadi, Et tütrel oli kasvaja kolju sees lapsena, Tunne, kui traagikafilmitiraažis, Kaubikusisemus, tilgutid, valendab. Ref: Ta ütles: “Ehkki see kõlab klišeena, Ära unusta oma Ameerika unistust, Ära anna oma Loole püramiidides unustust, Ära jäta, Ära unusta oma Ameerika unistust, Ära anna oma Loole püramiidides unustust, Ära jäta. Ära jäta.” Järgnevad kuud lendasid haiglas, Korraldati edukas operatsioon, Kõik see morjendav Loos, Mis hoidis neid koos, Neil päevil lõpuks M püüdis lugeda raamatut, Mille too Tüdruk tal kinkind, Ei suutnud ja tundis end iga kord saamatult, Romaan hoidis pea kohal lõputut linti, M käis iga päev külas ja aitas, Tõi lemmikuid toite ja toetas ta vanemaid, Oodati tunde ja loodeti paremaid, Mälu asus taastuma, hommikud kenaks, Tüdruk tundis, et elab, kuis eales ei eland. Kuulda sest seisust said peagi veel teisedki, Ka varased armud, kes asusid Suhtlema, M oli piisavalt seigelnd ning Väsinud, mereteel kaduv siht, Kui tüdruk läks õppima järele arvusid, Teise mehega, selleni jõuda ei saanudki, Sõnumid kauem M-i peost olid süles Ja olgugi Lugu siis ülim ja ülem, Odüsseia sai lõpu, kavalerid ukse taga Kui eludes ikka, kogu Lugu pinnapeal jäetigi maha. Kas M kahetses? Kindlasti, võid otsida lõputult vahendeid, Ent kui aju veel keerleb, nostalgiatel vahet teeb, Lugu jääb õhku su hauani, mõistuse soppides, kaheldes, Su teadvuses kripeldab, Lugu, su Lugu, su vahemees. Tasakesi. Mina ja R laagris pikali, pisarais, M lamab tasa, öhest hingitseb huikeid, Punased tellised, Tenniseväljakute taga kõrged rohumaad, Palju mägesid ja teiste vaikne naer kõrvaltoas, Akna all ootab buss, kella kuueks on äratus, Neli tundi veel magada, Tasakesi. Ref: Ta ütleb: “Ehkki see kõlab klišeena, Ära unusta oma Ameerika unistust, Ära anna oma Loole püramiidides unustust, Ära jäta, Ära unusta oma Ameerika unistust, Ära anna oma Loole püramiidides unustust, Ära jäta. Ära jäta.”

Palun ära soovi saada näitlejaks, Tööd on vähe, lõpuks sa reklaamid õlut, Palun ära soovi saada arhitektiks, Siis lasuvad kõik ehitatud majad sinu õlul, Väiksena ma tahtsin saada bioloogiks, Keemia ning statistika said koolis mõruks, Väiksena ma tahtsin saada novelistiks, Kui Jean Stein ma kargaks alla rõdult, Palun ära võta vastutust või riske, ära astu õue, Ära loo ei otsest silmkontakti ega riku nõudeid, Su vääratused Mustad Ruudud ning su ees on valge lõuend, Ära teeni arme, destilleeri uhkust, hoidu rõugeist, 3x: Sest see põlvkond on suhkrust ja vahust ja suhkrust ja Ma ei julge lükata pikali neljandat seina. Üks noormees ütles kord: “Peaks tegema romantikat!” A ma ei julgend seada samme koduuksest välja, Selja tagant taasimetleda kogetut on paslik ja Kiirelt tulnud, kiirelt lahkund süllekukkund pärjad, Sest ma ärkasin üles Läpakas süles, Tahaks kuulata muusikat duši all nii, et see häiriks teid, Tahaks võtta oma sõnade eest vastutust, Öelda nõnda, et see subsideering vääriks neid, Ja et iga sõnakõlks polekski kasutu sõnakõlks polekski... 3x: Sest see põlvkond on suhkrust ja vahust ja suhkrust ja Ma ei julge lükata pikali neljandat seina. Sõbrad peavad kohut, kuis võiks lasta õlad sirgu, A proovi naerdes osta MPC-d, kui pere täidab võlakirju, Kurvameelselt peol ja lürbin pläskust veini, Mängurit kui suudleb mulle meeldiv neidis, Mantlihõlmad narmendavad ja sajalised pleekind, Neljavõistlus, kui nimi kurjakuulutavalt sähvib tulepeekris, Tõstan šampuseklaasi, raisk, elagu husaarid, raisk, Kasvand kuraasis kerkib mu maapind, Elu on kasiino, mida juhib mäng ning see Taevas on madal, peaaegu näen pilveid, Eksistents läind, vaid konspektid häid hindeid, Et hoida täiskasvanuna rinnus täis hinge, Ent midagi on sootuks nihu, Kui mu ihust läind pinged, Kas oleks rõõmsana kurvem? Päris kindel. 3x: Sest see põlvkond on suhkrust ja vahust ja suhkrust ja Ma ei julge lükata pikali neljandat seina. Töökoht on Maaler, mitte Nälg, Vabakutseline social influencer, Toogem kaarte, see on mäng, Sada valikut on pinnud perses. 3x: Vastuta-vastuta-vastuta Saad vastu ka, vastu ka, vastu ka, Otsusta-otsusta-otsusta, Surm siin või kodumaal-kodumaal-kodumaal? Elu on üürike-üürike-üürike, Kes pinna peal püsib veel, püsib veel, püsib veel?

Ma kardan päeva, mil mul pole Kõrvetada põhja ühtki ajurakku, Kardan päeva, kui mu poore Saatnud lõkked vajund auku, Pelgan päeva, kui ma seisan Kohvitassi saatel keset õue ning Paljad tallad tuhvleis lumelõuendil, Vaatan udund pilgul raagus roikaid, Kortsud laubal tõstnud lainteks käed, Koltund hõlstis kössis, vaikselt näen, Kuis tormab taaskord mööda paistev päev, Ja pole teinud midagi, et carpe diem, Memento puhtas usus mori samas, Rühkind lõputult ning miski pole hooliv, armas, See, mis terendas, su ripsmeis loori valab Endiselt, nii parastaval kombel. Lähen magama kell seitse ja ärkan viis, Panen Vikerraadio mängima ning istun akna alla siis, Kus on su lood nii kangest räpparist? Leival hapukoor, kui eilne AK algamas, Lõunal lõhun puid keskküttega majale, Putitan jalgratast, enam eal ei sõida rattaga, Kui käed taskus köhahooga aia ees, Hea, kui pensionist elektriarved makstud saab. Kõik suled tindiplekis karastunud pooleks, Pärdid muutund pärdikuiks mu pärtlipäeva pärleil, Spiegelitel minus seatud kindel piir, Ja kõigest tehtust pole millekski piisavalt, Morbiidne mass, mis vooland särast piisatuks, Ma kardan seda enamgi, kui võltsi viisakust, Südant lõhestavad saua abil Moosesed, Stardipauk sai lastud kuklasse veel poolel teel, Elevandid põrnas isekalt on närind säsi, Isukalt ma neelan sappi, värilkäsi, Karikad on kuhjatud ning mis sa sellest võitsid? Sõbrad oodanud sult kaua pole enam õiget, õilist, Maod on uuristamas üdi, Pea on mõtteist puhta tühi, Ehkki pilk on endiselt nii mõistlik, südi. Lähen magama kell seitse ja ärkan viis, Panen Vikerraadio mängima ning istun akna alla siis, Kus on su lood nii kangest räpparist? Leival hapukoor, kui eilne AK algamas, Lõunal lõhun puid keskküttega majale, Putitan jalgratast, enam eal ei sõida rattaga, Kui käed taskus köhahooga aia ees, Hea, kui pensionist elektriarved makstud saab.

Võta särk seljast, ehk siis karmim riimistaatika, Kus on su Schopenhauer, kus on su Schiller? Nimed vaid nimed, kogu äri on nali, kas Vahetad stiili või tõmbad end Nietzscheks? Olen haaratud võrdselt sest eluvalest, Ibsen, Ümberringi ketid ja nokatsid, neelad valelt, rikned, Mõnikordki vaja kirjutada sõnu välja, Vaatan elu nagu armastusfilmi, A vahepeal läeb piirdumatu võlu läilaks, Laine katab näo ja varjab mu silmi, Räpparid jutustaks muusadest, Nagu nad oleks prostituudid, Ja see kunst tuleb muuseas ja nuusates, Number 17 pannud su posti tuuri, Kolmainsus: klotsid ja hoorad ning uimastid, Kuvandil kukkunud kaduma munandid, Diilerid tooksid kultuuri, “Kotis kolm kilo Goethet!” Täna võtaks ja klapiks satsiga, Ma sõltumas, andke kütet, Maaniahooks kõrvaklapid ja See on tarbimisühiskond, Masstoodame tarbetut kunsti, Tunned, et sellest saand tüsistus, Hingad mürki, tahaks saata kõik... Vabandan, sattuski trükki Unustusväärsed nimed neil filmidel, Kui pornostaaril, linalt kaob silmside... Ref 3x: Tere Sul on vaja seda Vaja seda loomingut Mida imeme värinal pastakaotstest. See imbub verre, Nagu nikotiin läbi limaskesta, Niikuinii ainult lihastest saab Jõudu, kui aju on tikitud lapitekkvaibale, Hingeldan, kangestun, rapsin, ei parane, Kliima on halb ehk, sest kõik ainult deprekas, Jant või läila või reket ja Minu alajaam On hetkeks maas Tahaks paremat, Ehk seistes saab, Järjekorras, mida täna pakutakse? Hampelmannid karglemas monotoonis, Kõike, tuumasära rakku lase, Ampermeetrid kerisel kromosoomis, Sest teed tööd ja tööd, siis meelelahutus, Näriks kasvõi puitunud porolooni, Sööd ja sööd, ei piirdu nälg, verevarustus, See tsükkel on luitund mu horoskoopi, et... 3x: Valgus ja valgus ja art hoed, art hoed, Kui sa mind kuuleks, siis tarduks, tarduks. Ref 3x: Tere Sul on vaja seda Vaja seda loomingut Mida imeme värinal pastakaotstest. 5x: Valgus ja valgus ja art hoed, art hoed, Kui sa mind kuuleks, siis tarduks, tarduks.

4x: Sa armastasid, ent kas sa said armastatud? Su populaarsuse piir on su karma matus. See pole enam väsind viha, sedapsi, See on stoitsistlik hedonism, Rasked sõnad, ära häiri, kuula edasi, Pole eales olnud see poiss vist, Kes lõpunoodil surub kätt või kallistab, Ja vaevalt peale surumata keegi ka sooviks, Ehk ei ole lihtsalt valmis, sarmikas, Sa pole eales uskund vist, et keegi sust hoolib? Tellin teetassid kahele ja joon kõik üksinda ära, Keegi niikuinii ei kuula, seega jutulgi vaid trükitav sära, Ehkki sõnarohkus puhta Paul Claudel, Kaheteramõõgal peidus pisikirjas klausel, Oled astund võrku, eremiiti haista juba kaugelt, Tunnen suurimaski klannis võõrastumist, raudselt, Nüüd üldistan: Kõik usuvad elada piisavalt kaua, Ehk sa sured homme? Füüsika, Kõik purevad välja tumedast hauast, Ehk sa'i tule toime? Müstika, Alati kellelgi kenamad võltsbiograafiad, Alati keegi on parem, banaalsem, Alati kuskil on säravam elu, geograafia, Alati midagi sädeleb varnas veel, Ehk kui räägiks, sa'i tunduks nii kurjana, Mida enam teab inimest, armastab koeri, Kõigi lõplik protsess ongi unuda mullana, Vaja on rääkida, sõnad ei loe siin. Ref: Anna mul hetk, Palun anna mulle hetk, Tahaks rääkida sinuga, Nii, et miski ei tiirutaks. Las ma mõtlen, niigi kõrgub laintes ropp stress, Mandun järvemutta nagu Loch Ness, Tunnen ebamugavust, kui sõidan festarile, Kus on hästi palju rahvast, Ei mõista suhtlusgurusid, kes eeldaksid, et Seltsis hästi palju vahvam, Kui ei luuletaks, mind vaevalt pandaks tähele, Ja läheneks, "Näen sind, räägi, ära häbene," Suudan vestelda vaid siis, kui laused õppind pähe, ehk Need värisevad käed ja klomp mu kurgus kordki läheb, et Äkki tunned sinagi end grupis üksikult, Nad jahvatavad suvest, a sul mõtteis sügiskuud, Raudselt kuulatavad kuramuse Mac Demarcot, Mul oli midagi vist selle kohta öelda, Raudselt väidavad, et kogu räpp on pask noh, Mul oli selle kohta midagi vist öelda, Raudselt ropendavad hästi palju, Mul oli öelda selle kohta midagi vist, Raudselt usuvad, et oled püstihull, Midagi vist oli selle kohta öelda mul, Ja need eelarvamused, olen samamoodi trükimust, Äkki sa’i viitsigi kuulata kahest salmist rohkem? Ref: Anna mul hetk, Palun anna mulle hetk, Tahaks rääkida sinuga, Nii, et miski ei tiirutaks.

Usu mind, usu mind, Ma lõpetan need koolid Ja hakkan piisavalt raha koguma. Usu mind, usu mind, Ma tõesõna hoolin Ja ühel päeval viin su helikopteriga sõitma. Olen kuulanud tohutult muusikat, Liiga vähe inimesi, Vaikselt paistab, et kõik, millest juurelnd ma, Tähthaaval kokkulangedes täitub, Kui tulvaveed pesevad tänavailt rooja, Ei palu rohkemat, kui ilusat kodu: Heledad toonid ja avarad aknad, loojang, Naine ja lapsed ning loodus Kui ma saan kuuskümmend neli, Kui ma saan, eks ta ole, Hakkan erakuks, aerutan päeva pealt saarele Sest ses seltskonnas miski mu hingel ei sarnane. 2x: Hall Kas peabki nii olema, et Ma kannatan kunsti nimel Või kannatab kunst mu nimel Ja miks te ikka püsite mu kõrval? Hall, Ma ei suuda olla enam tõsiselt tänulik, Nad lohutavad, kirjutavad marsse, Rahustavad, liigutavad masse, tõega, Endiselt kõik, millel suudan mõelda, On see tühi kurbus, farss sest, Et ma ei suuda olla enam tõsiselt kurb. Äkki see ongi kauaoodet’ läbipõleng, Mis saabub, tehes liialt, mida armastad Ja armastad liialt Iseennast, süüdistades kaasasammujaid Ülistades ammu taanduvat, Imestad, miks nad endiselt su kõrval. Ise tead, ei taha nende õrnust ega lohutust, Sa vihkad haletsemist, ja olnud Kuul, Tead suurepäraselt, mis tegelikult soovid, Ent sa ei suuda seda saavutada, Puud kõrged, võidki hinge valutada, Ent kui proovid, kardad kõrgust. Sul saalitäis rahvast, toatäis südameid, Aga endiselt on tunne, et nad küladest Saabund harkidega ebausklikud, Kes tahaks ainult oma, purgisuult rüübates, Mis jäänud üle põhjatuukritest. Et saaks näha tantsivaid kloune Ja rääkivaid nukke ning kojanarri, Pritsib verd ja tatti, pisaraidki saali. 2x: Hall Kas peabki nii olema, et Ma kannatan kunsti nimel Või kannatab kunst mu nimel Ja miks te ikka püsite mu kõrval? Hall, Nutad pärast paremaidki kontserte, Sa oled kade iseenda varju ees, Lebad hämaras toas ja akna taga ladistab, Muumitrollimustritega padjapüürid, Sääsevõrk ja köhakommid, olemata kardinad Ma suren mõrumandleid toorelt neelates Ei julge panna näppe kurku, Või langen õndsalt psühhedeeliasse, Rahusteid kui lauasuhkrut, Kakskend korda enam normist, Jimi Hendrix, Kui mu mõttemaailm on kinni keldris. Kadund mõistmine, vaid ving ning trendid Võiksin helistada igal armastatul Ent mul tühjaksvooland isiksuses hoitult Poleks neile miskit avaldada, nagu Palutakski ette kanda kümme loitsu, Mida elu jooksul korda saata Nõutaks vabastiili, korraks vaatan Endasse ja mälu luitund, Oleks teinud justkui kõike, Aga seda kõike poolikult, Praagiksloetud prototüüp, Joonis, mis saab tulesöödaks. Tean suurepäraselt, kuis mure lööb ja Mis suur kurbus inimestega teeb, Hulgaliselt lähedasi kukkund nõnda, Sinusoid, peab langend kaarelt tõusma Ometi. 4x: Hall Kas peabki nii olema, et Ma kannatan kunsti nimel Või kannatab kunst mu nimel Ja miks te ikka püsite mu kõrval?

Ma tahan koju. Koju. Sooja, su käte vahele, Ma tahan koju. Koju. Naerda pastellvalgeis tubades, Tahan koju. Koju. Vaadata tundide kaupa, Öelda mitte midagi, 2x: Ma tahan koju. Koju. Aga kus su kodu on, kallis laps? Kõik need vanemad lahutavad, taaskord, Ometi lubati, too faas pidi piirduma siis, Kui olime seitsmesed, rahus, jalad maa pool, Otsid tulutult skääridelt-niitudelt viit, Vaatad puupüsti rongi sees käsi, mis sust saand on? Tuhmund perroonidelt pudeneb lund, elad maapaos, Ja su mõistus ning tundmused laostund, Püüdes kardinais taastada kustunud aotuld, Me noorus sadeneb tasa ja kaob muus, Süda puperdab jõhkramalt saatust, Nad lubasid, et nad ei sure, Ootad und, ootad armastust, selgemat laotust, Nad lubasid, et räägivad millalgi, Saabub tund, ootad muud ning sa kardad ja kahtlus Nad lubasid, et homme kergem, Ootad kulda ja karda ja kaklust, Saad hoopis mulda ja palka ja matust… Ma tahan koju. Koju. Sooja, su käte vahele, Ma tahan koju. Koju. Naerda pastellvalgeis tubades, Tahan koju. Koju. Vaadata tundide kaupa, Öelda mitte midagi, 2x: Ma tahan koju. Koju. Aga kus su kodu on, kallis laps? Ehk on mõeldudki supelda elus vene kirvest ja Magamistoa vaimuks on naeratav Kierkegaard, “Tee seda ja sa kahetsed Ära tee, sa kahetsed”, Armastan järgnevaid hommikuid alati Rohkem kui pidu, mis tinasse valati, Päike kõrgel, pannkoogid, rahus meloodiad, Vaid selleks, et järgmisel õhtul veel olla kohal Su eesmärk on sõltuda teistest, a Samas keegi ei märka, kui seistes sa Haihtud sulalumevetes koju.

Elad läbi 7 abielu, vaid et surivoodil tõdeda: Esimene arm vist oli tõesti tõeline, Jõuad 70 aasta jooksul küllalt palju põdeda, Elupõletus ehk parem, 27 võeti see. 3x: Pole valgust, Miks peakski olema? Palju parem, Kohe seitse korda paremaks. Kuule, sa’i tea, et Nüüd hakkas päriselt peale, Viimase looga, aega on jäänud Mõned minutid, kasuta targasti, Kontserdi viimane kõla, Kui rahvas sai piisavalt purju Ja käed persest välja, Ja mina sain piisavalt julgeks Kui peab juba lahkuma hakkama, Thomas Hobbes, Kõik on võrdsed, Kangesti valgustatud, Panen selle leegiga põlema Ületöötanud kratid Glütseriini estrid modellidel, Vat nii, söö vatti Ja suitseta puid ning telliseid. Kuule, sa’i tea, et Nüüd hakkas päriselt peale, Kuid eelmäng on tähtsaim, Ja ei jõudnudki nautida, Reis sihtpunkti olulisim, A sa teleporteerusid pausita, Kas sa vaatasid ette ja taha? Kas sa mäletadki seda elu? Su rakud on asendund uutega, Mäletsedes ainult seda, Mida kõiksus sinna talletand, See uus luule on proosa, See uus šedööver on šlaager, Uued muusad on hoorad, Uus filosoof sulitsev kaupmees, Mängisid raha maha, Trumbid teevad omapead otsuseid, Võtavad sinult su tulu Ja lagunend haigustoetused. Kuule, sa’i tea, et Nüüd hakkas päriselt peale, Universum on kõndiv nostalgia, Koorind su korpused paljaks, Vanad ajad olid paremad, Uued on palju paremad, Sülita maha ja kuula boombapi, Sa põled päevavalguses, troll, Istu süljeloiku ja naudi mõmmräppi, Su hõiked viismindikuulsuse tolm, Masin läks tööle, Rong jäi iseendast maha, Oranž kest, Ja kuskil kaugel kisab kileda häälega, Rütmist väljas, sinistes dressides Neljateistaastane EiK, Nüüd hakkas päriselt peale. 3x: Pole valgust, Miks peakski olema? Palju parem, Kohe seitse korda paremaks. Ole kolm tundi veel peol, Näed, asju hakkab toimuma, Võtan seda eksperimendina, Neli tundi siin juba oldud, Sõbrad on valgunud laiali, Põrand ja baarid, traataiad ning Põrandal paarid on laiali, Potisoengud ja kiilakad, Dressid ja väikesed mattmustad mütsid, Ruum on täis suudlevaid tundmatuid Õu on täis suitsule roninud lummatuid, Kahes saalis käib pidu edasi, Diskobussis käib pidu edasi, Non-stop viimased 200 minutit Mängitud samade rütmide kordumist, Rahvas groteskses eufoorias Helipult kleepub absindist 8:30 rong, silmad on loojas Rinnus on valus, käin ringi Kaks põrgut on valida: Lärm või õhutus, Oota üks hetk 5x: Pole valgust, Miks peakski olema? Palju parem, Kohe seitse korda paremaks.

Oleks võinud minna sada korda hullemalt, Ja tuleta meelde, et praegu näib minevat üsnagi kenasti, Võin olla negatiivne, Siiski õnneks mitte depressioonis murelaps, Lootusetu introvert ning elu nii, et Armastangi naisi, kellest ainult luuletan, Vähemalt ma suudan armuda, Käputäis kaaskondlasi, kes kuulevad Ja tunnevad mind lõhki-läbi, mõistavad, Kellele ei ole vaja ennast tõestada, Oleks võindki minna tuhat korda võikamalt, Ja tuleta meelde, et praegu näib minevat üsnagi kenasti, Võin tunda ennast rumalalt või inetult, Vähemalt ei ole keha halvatud või elu ilmetu, Võib olla kõle ilm ja kohutavad riided, Ootad tunde inimest, kes kunagi ei tule, Peagi uus kevad, lohutavad pilved, Võid olla vananend, ent vähemalt ei sure Praegu, ja kui ühel hetkel tarvis panna sussid kirstu, Võid lasta kogu ängi ja agooniad rahumeelselt rippu, Ja löödaks lokulauda, öeldaks järsku “Mine!” “Mine!”, seal pole midagi hirmsat, Vaid su sõbrad, ja kui tahad uskuda, saad tiivad, Või haaremi või jahutava tühjuse, Kui mõtled praegu, ehk ei ela enam üksluiselt, Sest et sina pole see, kes nutab oma matustel, Sa pole see, kes keeldub lähedasel helistamast, Sa pole see, kes ilma tegudeta julgeb lootust hellitada, Ja kui oled, alati võiks minna hullemalt.