Ma istun porgandis,
Kesk naeratavaid kurttummi vanainimesi,
Kell on 7:26, vaevalt hilinengi.

Ruuged sinisiluetid puudel
Hõbetäppidega palistan,
Kõik mis alles, luule, hetked,
Nendest õhkan parimad,
Valivalt
Ei selekteeri, tintenpenist imendub,
Kui õhupallivabrikutes gaasileke,
Ei veel-veel teeni imestust,
Kui kiretrepist kukun tähistaevastesse kraaditekkes,
Plaanid hetkes,
Kus lumeahvikarjadena kükitame kivimurrus,
Justkui oleks lained meie nimel liiva rivistunud,
Niigi tundub,
Et on rahvateatreist villand,
Pigem sooviks hingelõkkeid,
Kuna igaüks end ikka
Minimaalselt suureks mõtleb.

Ref 1 3x:
See on mu melanhoolne muusika,
Su melanhoolne muusika,
Me melanhoolne muusika,
Kui melodroomil tuuritan.

Tahaks kordki elus saavutada mõnusat harmooniat,
Nagu “Õnn”, kuid teisel korral mõnusamat veelgi,
Pistes ahjuplaadi alla kõik nood mõrudad paroodiad,
Magus lõhn, kui jälle luues olmeloomet kõdustame reeglid,
Seegi hea,
Peegel, tead,
Ma olen puhtavereline omasooviihar,
Ma pelgan tantsida ning kõrgust-sügavust ja läita tikke,
Iseendal puid alla loopides ma musta oratooriumiga
Heiskan ise enda kindlusele välisvallutaja lippe,
Siis ehk
Mõistad sinagi,
Et oled teretulnud, iga kell, koos paki kummikarudega,
Pole oluline, kuidas päev või öö või seisud ajatrummivarudega,
Lähme loome ridasid!

Ref 1 3x:
See on mu melanhoolne muusika,
Su melanhoolne muusika,
Me melanhoolne muusika,
Kui melodroomil tuuritan.

Ütlen otse, ütlen ausalt, ütlen ühe korra välja,
Ise tead, kui kuulad, kui ei mõista, võta sõnad ette,
Siiski aga kasutan ma tekste vist ehk hullemalt,
Petserist siis Karjalasse, Uude Maailma Tulemaalt,
Ma jälle toonitan, kui autotehases, et luuletan,
Ei sea siin täitumatuid lubadusi ritta, nagu ülikutest tulvil sulesaal,
Öökapil mängimatuks kuulatud kassetid,
Maha maetud vaidluste kurttummad häälfalsetid,
Puldi tagant luuakse tol õhtul veel 2 set’i,
A see kõik on tuhk, sest tundus 13 korda lõbusam maketil.

Ref 1 3x:
See on mu melanhoolne muusika,
Su melanhoolne muusika,
Me melanhoolne muusika,
Kui melodroomil tuuritan.

Ma istun porgandis,
Kesk naeratavaid kurttummi vanainimesi,
Kell on 7:26, vaevalt hilinengi.

Ref 2:
Pole lemmikut,
vaid on lemmikud,
ei püstita raudset piiri,
ei ole kindlat elustiili.
Öeldi, et ei ole lolle küsimusi,
vaidlen vastu,
vaidleks vastu,
vaidlen vastu.

Miks küsite:
Kas mulle on määratud suur saatus?
Või kestab minu elutragöödia
vaid üks vaatus?

Miks mitte keskenduda hetkele,
ärge raisake aega mõtteta küsimustele.

Küsite:
Elu mõte?
Mis on see elu mõte?
Võtke teadmiseks,
et sinu enda seatud elu mõte
ongi see ihaldatud elu mõte.

Jalutades
mööda kulund kortermaju,
enda küsimused rumalana tunduvad.
Vastused,
milleni jõutud, nii tühised näivad,
siis mõtlen,
mõtlen

Mõtlemine on ainus, mis
mulle antud on,
kuid teiste sõnul
ma sedagi ei oska.

Ref 2:
Pole lemmikut,
vaid on lemmikud,
ei püstita raudset piiri,
ei ole kindlat elustiili.
Öeldi, et ei ole lolle küsimusi,
vaidlen vastu,
vaidleks vastu,
vaidlen vastu.

Rahune,
lase elu vooludel üle võtta.
Kus sul kiiret?
Ära valmistu millekski,
kuid ole valmis kõigeks,

keda sa võidad?
Kelle nimel pingutad?
Igas ivas on tõtt,
Kuid ükski tõde pole absoluut.
Räägin, kirjutan ja mõtlen,
Mille nimel?
Sest ka sina mind ei kuula.
Ütled, et kuuled,
aga tegelikkuses ei kuula.

Räägin siis omaette,
nagu olen harjunud,
ning ootan ja ootan.
Ootan,
kuni sõnad unustusse vajuvad,
ning oma tähenduse
täielikult kaotavad.

Ref 2:
Pole lemmikut,
vaid on lemmikud,
ei püstita raudset piiri,
ei ole kindlat elustiili.
Öeldi, et ei ole lolle küsimusi,
vaidlen vastu,
vaidleks vastu,
vaidlen vastu,
vaidleks vastu.