Vahetevahel tunne nagu Meursault’l,
Kahetsen, kahtlen ja ükskõikselt võõrastun, oo,
Ulbin pilve taga, tahtes olla ise superkuu,
Ikka uinuv miniasteroid,
Lükatud ning tõmmatud ja uperkuut,
Nüüd olen vast ehk loid,
Iga päev on kohtuistung, kus mu suu on teibitud
Ja täheprokurörid kasutavad süüdistades leidlikkust,
See on absurd,
Kuid suudan ainult mässata ning lüüa tõuse lahtedele,
Ma endas ikka kindel, siiski mõõnaajal kahtled veel, et
Üldse püüan, noorkuu taganeb taas ilmetuna vanaks,
Sisyphose kivi langeb põrguorgu,
Hiina lagunenud kosmoslaev mu pinnal sajab maha
Ja jälle ukse taga kõik, kel olen võlgu olnud.

Ref 3x:
Alaväärtuskompleks,
Kui alaväärsust komplen,
Ammu läinud kontekst
Mu kuuNST ei nõua rohkem.

Tüdinud.
Kas ponnistustel ongi mingit otstarvet,
Kui ma keerlen ühes kõigi teiste enda moodi
Omakasupüüdlike ja iluahnete, pealtnäha sulniste, kuid samaviisi oma egoismi tagasihoidvate
Elukatega sel mullakeral,
Ise olen samaviisi elukas,
Koletis Kuu pealt,
Keset enda väljamõeldud aja-massi-kiirusühikuid,
Me ei mõista eales, kui tilluke on meie sabaotsast näilisrudimentselt kiirgav maailmake
Kesk lõputuid universumeid, kesk sajandeid,
Tuhandeid, miljoneid, miljardeid me enda ajasüsteemi leiutatud aastaid,
Me ei kontrolli midagi, ent ometi ma tunnen end kui maailmanaba,
Sina ka, ära peida seda,
Me pole isegi sipelgad, liivaterad, ega sekund mullakera keerlemises,
Tühine eluvorm, kes paljuneb, hävitab iseennast
Ja oma läheduses kükitavaid naturaalses rütmis voolavaid elusolendeid,
Räpib, luuletab, kuuletub, mõtleb,
Mõtleb üle, mõtleb, et on tähtsaim,
Keegi pole,
Toon sind Maale nagu gravitatsioon,
Mis tekkis läbi juhuse,
Toon sind Maale nagu võlad meie enda leiutatud valuutas
Gängsteri, kes väitis biitidel, et elu on vaid litsid ja raha,
Mis kasu ponnistustest,
Iga asi lõppeb niikuinii,
Kui see pala, kui WSTi “Kõik saab otsa”,
Kui huligaanhamleti blogijad kottimas neid, kes ei kanna ketse, nii nagu vaja,
Mida üldse on vaja?
Ja ma võin kui Kuuluud väljamõeldud aastaid tagasi
Kujutleda end Kuu vaatevinklist,
Kui tegelikult ei loe kellegi aated miskit,
Kõik saab niikuinii ju otsa
Ükskord.