Unevaegus, Radar vaevalt virvendab, a tiivikud on ammugi kesk vetikaid, Uut veel laekub, Ma tuhmis kires meetreid ainult juurde tekitan, Eksitav, Linnarüblikud kesk hinnaülikuid ja kõhrbetooni, “Emme, vaata, vares!” Silmamürgitus ja kuulmisvaegus, aspiriinitoosist Kiljuv kajakvare, Oleks ühe päeva ülekasvand räppar, tossaks stuudionurgas, seljas T-särk “Save your life!” Saadaks otsekõneterviseid ja vorbiks biite, ülejäänud teil on vait, Istun Mariaani süvikus ning upun kohustustes, Lihtsalt selle pärast, et ma hoidsin kinni nõutud ohutusest, Kohus kuuleb, Kuidas 20 000 ljööd vee all mul muliseb kui põrgukatel Ja 30 000 tööd vee peal, “lähen elutulle, mehed, tehke katet!” Ah et Puhkuspraamid veel ei väljugi siis Heltermaa sadamast, Ju ma olin kergeusklik, nagu lund hakkaks Petlemmas sadama, Reeded ka varastab, Kui pärast igikestvaid tühitunde ajan kolm õhtut madrusehabet Ja ikka bakenbardi järgi ei tee vanusel vahet, Pagan, laske sisse! Olen laeva kaaperdustiimis, Vaatke mu nimi ja siis ärge naerge mul ligi, Juht läks poolkerareisile, kui Hans Markus Antson Ja nii ka minu mereröövliallveelaeval viimne paljas vabalavatants on. Ref 2x: Selle? Selle teeme kohe uuesti! Selle teeme-teeme-teeme-teeme-teeme kohe uuesti, Selle? Selle teeme kohe uuesti! Ma sain just rangid kätte, aga mastisuunda ammu-ammu muudeti. Mammut laiub luustendil Skeletinaerusuiselt, Noa laev läks keset külmakõrbe põhja Ning lõunast paistab siidimütsis Volk, kes kiikab võhma, Vähe, Nagu C-vitamiinist tunneks uue maailma asunikud muud, kui lõhna, Lähen Ja salme Peipsi järve sügavikumudas musta rõkkan, Õkva Suurte saavutuste poole, mida saavutad sa iseenda jaoks Ning peagi Lendav Hollandlane maandub mänguasjalaos, Kus ostuhuvilised sarja nimesid ei välja häälda, “Tahan seda kombitsais, sest ta on lahe!”, parem välja jääda, Tahaks veest parem välja jääda, Seal on külm ja märg ning pime, lõpusteta püsin näljahädas Õhu järele, mis lekib läbi kitsa inspiballooni, Siin ei ole inimesi, poode, parke, riisibatooni, Parem vette tõrjund värdja vilistan troonilt Ning siis kogu tuuletõmbus puhtalt näkku silitab jooni. Aga selle? -Selle? Ref 2x: Selle? Selle teeme kohe uuesti! Selle teeme-teeme-teeme-teeme-teeme kohe uuesti, Selle? Selle teeme kohe uuesti! Ma sain just rangid kätte, aga mastisuunda ammu-ammu muudeti.

Kuid nüüd on talv. Kevadpäev, Mis mõjub nagu Eesti Suvi tavaliselt, On parem veel, Kui kamapalle tuubitud Kapuuts, Ema, näe, Ma tegin oma ajakulu Huvitavaks ise Ja varemed Neist igavatest tundidest On malemängu teine ruut. Nüüd on talv. Ma mängin hästi Vaid, kui sõbrad saadavad Mu paberlennukiga tuulde, Kuna 111 inimest on Rohkem veel, Kui publik, Ma mängin hästi Vaid, kui õlad kannavad Ka modernismivarjundiga luulet Ja pulgajäätisesse Peegelduv reljeef On "tubli!" Nüüd on- nüüd on talv. Päike paistab üheksani Nagu muru sisse tammutud lamandid, Ja kui päevast üle saangi, Pastakaga ikka trükki valan teid. Alati.

3x Paber, kivi, käärid, Käärid. Käärid käised üles, läidad lõkke ja siis keerad unele, See tuba püsib sääski täis, mis sest, et aknad suleme, Kuulen veel, Kuis viisteist mintsa hiljem lahkud, kuna väljas lahedam Ning ühe puhketunni õndsalt päikse vastu vahetan, Sa oled nagu Suvetuul, misjärel paljajalu joostes kaotan hääle, Vahid vaiksel pilgul varbaid rahnul, selle kannul pöörad kiikri läände, Kriidist kriitik, paadund palindroom ja minetades mõttetust sind näen je, Kuid siis vahin vaikselt varbaid, pilgu, pilgu pööran läände, Kiirul käärin sääred, Topin mängukaarte näkku, mis te tahate? Vaba jee see tuba, Aga kuna ise vabanen Kunagi Lamades Päiksepaistel, vaevalt et saan piste, aga pigem hoian eemal siit, Jõin Taigo kokapudelist, nüüd mul on paleonto-hepatiit, Eraldi Teen välgupilti, ega tal ei ole silmamustad suured, Kella kolmeni, siis pole ükski õpetaja enam luurel, Jäämegi lolliks, Hetkel, kui läeb kõik kottpimedaks Ning silmapiir saab punahelgil taevatõusuvinekaks, Kimedalt Ära kurat küsi, Ma ei ole vegan, lihtsalt vihkan vorstilõhna, kui ma eile õhtul näkku toppida sain neli kilo lihhi, Toksin kivimuulukaid, a valminud ei ole tikrid, See tekst sai korda 4:04 öösel, Vahest raiskan lihtsalt aega? Vahest raiskan lihtsalt aega? 2x Sai käidud samas paigas, Ent pildid paistavad kui kahest maailmast, Vahest raiskan Lihtsalt aega? Mu tõeline olelus on egoistlikpirtsakas, Nagu fakt, et võimatu on luua jäätist virtsata, Viisakas? Tehke nalja pigem, trummilaksin peod ja kintsud veriseks, Kui putukpinin, mis mu kõrvas viie paiku heliseb, Kerige, Sest ise veedan ammu ööbarjäärid korisedes paagimahutis Ning lohutades lõkerdan kui kinnikiilund saalijahutid, Pahuksis Ammugi, ent pigem vihast rühman tulikive, Röögin roppuseid ja raiskan pilke, Vahin ammuli, kui paigal sipled, Jahin mammuteid, kui vaja hilpe, Minge! Jään siia grillvorstiestrisse kesk turrisjuukseid tukkuma Ning sõnalausumata ammu surnud nutte uputan. Milleks kõike seda? Pärlmutterroosat loojangut ja läikivpunast kilekat, Sest naerulsui su alanoodilt musta auku minetan, Minema, Mu ainsad sõbrad alles tundmatud ning juba MUPO saatel löövad pargis õllepurke ümber, Ainsad lähedased naervad nuttes, sedagi ei kinnita ning sina Upu teki sisse, uinu, mine putsi, vabandust, Ma mõtlen tõsiselt vaid mõtlemata, Sellepärast ongi keeleeksam tundmatu Ning analüüsi tühjal pilgul, minu tekstigi, Sest idee sul niikuinii ei jõua kohale. 5x Sai käidud samas paigas, Ent pildid paistavad kui kahest maailmast, Vahest raiskan Lihtsalt aega? Häälepaelad mootori taha, Ma ei maga, sest mu nime anagramm On “Eesti keele seletav sõnaraamat”. Kõige ebameeldivam lõhn on kiirnuudleil, Ebaseeditav õhk on, riim huultel, Mul läeb söögiisu ära, Uues vihmalöögivihus särad, Kui naljakalt sealt kollamantlilt maandub mõni ninale Ning pilveis pilgul neli minuthetke peatuses sa kiratsed, Mina jep, Näen sinu läbi, kuivõrd nõme võin ma olla igati, Kui rõõmupurske järel tujumuutus haarab vikati, Peaks kirjutama sulle, aga mitte täna, Täna ignoreerin sõnumeid, Ka unest puudu jättes püsid õndsalt võluv, Ei, Ma parem kiiruskorras lahkun. Ehavalgus taandub. 3...2...1… maandun. Nüüd on siin ainult mu hääl Ja seegi mandub, Nüüd on siin ainult mu hääl, Veepind kaldu, Nüüd on siin ainult mu hääl, Vihmaklomp kurgus taarub esmaspäev koju.

Ma istun porgandis, Kesk naeratavaid kurttummi vanainimesi, Kell on 7:26, vaevalt hilinengi. Ruuged sinisiluetid puudel Hõbetäppidega palistan, Kõik mis alles, luule, hetked, Nendest õhkan parimad, Valivalt Ei selekteeri, tintenpenist imendub, Kui õhupallivabrikutes gaasileke, Ei veel-veel teeni imestust, Kui kiretrepist kukun tähistaevastesse kraaditekkes, Plaanid hetkes, Kus lumeahvikarjadena kükitame kivimurrus, Justkui oleks lained meie nimel liiva rivistunud, Niigi tundub, Et on rahvateatreist villand, Pigem sooviks hingelõkkeid, Kuna igaüks end ikka Minimaalselt suureks mõtleb. Ref 1 3x: See on mu melanhoolne muusika, Su melanhoolne muusika, Me melanhoolne muusika, Kui melodroomil tuuritan. Tahaks kordki elus saavutada mõnusat harmooniat, Nagu “Õnn”, kuid teisel korral mõnusamat veelgi, Pistes ahjuplaadi alla kõik nood mõrudad paroodiad, Magus lõhn, kui jälle luues olmeloomet kõdustame reeglid, Seegi hea, Peegel, tead, Ma olen puhtavereline omasooviihar, Ma pelgan tantsida ning kõrgust-sügavust ja läita tikke, Iseendal puid alla loopides ma musta oratooriumiga Heiskan ise enda kindlusele välisvallutaja lippe, Siis ehk Mõistad sinagi, Et oled teretulnud, iga kell, koos paki kummikarudega, Pole oluline, kuidas päev või öö või seisud ajatrummivarudega, Lähme loome ridasid! Ref 1 3x: See on mu melanhoolne muusika,

Kõik tuleb välja, Nagu viimsel bussil esmaselt absinti kaanind koolinoorel, Tuleb välja, Kui löömaks kiskund vaidlusel kaob siht ja pooli rohkem, Kõik tuleb välja, Kui odavkodumaises detektiivisarjas tapjadrooniohver, Ma lendan välja, Aga lõõbitakse ikka, saatkonna ees, et “free the Kohver!” Nii on lood meil, Ma aplodeerin enda kontserdeil, nii õnnelik, et pääsen minema, Sest tekst on mõistmatu ja segi, hääletoonid kiledad, Rohtu röögit’ riimid laual tahte vastu pimendan Ning tõden, taaskord paistab, parandusel meelte sidejaam, Nii ehk naa, Istun endalaotud püramiidiriimiskeemi tipukorrusel, Voolin aju sidrunpressis biidi peale vilkuvolluseks, Niivõrd eksind, Miljon närvikudet leekides, kuid ikka kukub 50 senti, Vihun teksti, Nagu hiinakas, kes massivabrikus su särgi sisse õmbleb sildi “Help me!” Ref 2x: Päike ja kuu, Head sõnad suult, Kõik tuleb ju, kõik tuleb välja, Kõik tuleb välja! Vali üks neist! Pole selge kanal nagu 7, vaid eklektika-11, Siin on žanre seinast seina, ikka ronin välja pükstest, Või siis katusest, ent siiski kastil kaaned peal, Ma ei tunne iseennast, ent ma ikka oma vaadet tean, Ei uinu miksri taga, nagu riigiisa-biitomaan, Vaid sõnu seades tõstab pead mus kärsitu ja ogar bipolaar, Hoolimata kroonin end, kui jällekordki riit on maas, See keeruteibihunnik süttib vaid sest kõduneb, Eksotermiline aheljuhtum, püsib siiski lõbus meel, Esoteerika on lakke tõusnud, juba näen ma pendlitädisid, Kes silmad pahupidi minu tekstis endeid nägid ning Ka siis, kui ise mõnel lausel tähtsust ma ei omista, Saan vastu viisaka ja segaduses õnnepomina. Ref 2x: Päike ja kuu, Head sõnad suult, Kõik tuleb ju, kõik tuleb välja, Kõik tuleb välja!

Vahetevahel tunne nagu Meursault’l, Kahetsen, kahtlen ja ükskõikselt võõrastun, oo, Ulbin pilve taga, tahtes olla ise superkuu, Ikka uinuv miniasteroid, Lükatud ning tõmmatud ja uperkuut, Nüüd olen vast ehk loid, Iga päev on kohtuistung, kus mu suu on teibitud Ja täheprokurörid kasutavad süüdistades leidlikkust, See on absurd, Kuid suudan ainult mässata ning lüüa tõuse lahtedele, Ma endas ikka kindel, siiski mõõnaajal kahtled veel, et Üldse püüan, noorkuu taganeb taas ilmetuna vanaks, Sisyphose kivi langeb põrguorgu, Hiina lagunenud kosmoslaev mu pinnal sajab maha Ja jälle ukse taga kõik, kel olen võlgu olnud. Ref 3x: Alaväärtuskompleks, Kui alaväärsust komplen, Ammu läinud kontekst Mu kuuNST ei nõua rohkem. Tüdinud. Kas ponnistustel ongi mingit otstarvet, Kui ma keerlen ühes kõigi teiste enda moodi Omakasupüüdlike ja iluahnete, pealtnäha sulniste, kuid samaviisi oma egoismi tagasihoidvate Elukatega sel mullakeral, Ise olen samaviisi elukas, Koletis Kuu pealt, Keset enda väljamõeldud aja-massi-kiirusühikuid, Me ei mõista eales, kui tilluke on meie sabaotsast näilisrudimentselt kiirgav maailmake Kesk lõputuid universumeid, kesk sajandeid, Tuhandeid, miljoneid, miljardeid me enda ajasüsteemi leiutatud aastaid, Me ei kontrolli midagi, ent ometi ma tunnen end kui maailmanaba, Sina ka, ära peida seda, Me pole isegi sipelgad, liivaterad, ega sekund mullakera keerlemises, Tühine eluvorm, kes paljuneb, hävitab iseennast Ja oma läheduses kükitavaid naturaalses rütmis voolavaid elusolendeid, Räpib, luuletab, kuuletub, mõtleb, Mõtleb üle, mõtleb, et on tähtsaim, Keegi pole, Toon sind Maale nagu gravitatsioon, Mis tekkis läbi juhuse, Toon sind Maale nagu võlad meie enda leiutatud valuutas Gängsteri, kes väitis biitidel, et elu on vaid litsid ja raha, Mis kasu ponnistustest, Iga asi lõppeb niikuinii, Kui see pala, kui WSTi “Kõik saab otsa”, Kui huligaanhamleti blogijad kottimas neid, kes ei kanna ketse, nii nagu vaja, Mida üldse on vaja? Ja ma võin kui Kuuluud väljamõeldud aastaid tagasi Kujutleda end Kuu vaatevinklist, Kui tegelikult ei loe kellegi aated miskit, Kõik saab niikuinii ju otsa Ükskord.

See elutempo on nii kiire, nii kiire, Pigem läheks paksuks, nagu räpimehed ikke, Niiet “Balti Jaama” rongiajad nihkuvad mul eest, Mis sest, et graafik ammu pühib maad, Räuskan, “Kas nüüd mu read on piisavalt lühidad?!” Piisana ühildab värvipotitünnid tühi maal, Rühin ja Arutame, avamata vaikusele väravat, Jalutame, kuklas pead, oodates veel langemata lumepilvi, vähemalt Sina lebad teepoes, hingad üleliigse kärata, Ning su viimne naeratus mus lootuskiired äratab, Et maandun aegluupi korraks veel, nii venitatud minutiks, Sinulgi vaid ühed hetked, ühed valikud, kuid kindlalt mitte YOLO-stiilis, Kuid siis pruunid suhkrud, tugitoolid ning mul justkui aega olnuks niigi. See elutempo on nii kiire, nii kiire, Pigem läheks paksuks, nagu räpimehed ikke, Niiet Raiskan vähem silmapilke, nagu “Tatarlaste kõrbes”, Teen nii teed, mis meeldib, mis momendil õige, Põikled lõputult, ent ikka kargab vari eest, Ma naudin lattet-chaid, mis sest, et taevas variseb, Parim ehk Kuldne kesktee, Lepi kokku, mis on sinu mõistuspiiri etalon, Ning siis ole ise enda võrdluspildi metafoor, Eks ta on Vastikum, kui kutid vahetaksid sokke, nagu naisi, Paned faktid pähe augustis ning puhastad sealt mais ning Hingest sooviks olla ehk-ehk igavesti lapsik, Kuna muidu kopsud ületavad maksa sattund sapi. Appi. 4x See elutempo on nii kiire, nii kiire, Pigem läheks paksuks, nagu räpimehed ikke, Niiet 3x Suureks saades teenin leivapuru riimides tänavail, Kevadeti heidan murutäppidelt väravaid Ning siis õhtul pole muret, Kuna elud elatud on tühjalt, ent kärab maailm. 3x Ma ei mõista teie muresid, ei mõista vihaseid pilke, Lihased pinges, ainult üks kiht veel...

Ref 2x: Mul pole sees mälukaarti, Ühendus katkes hard drive’is, 8bit-protsessor, Leidlik professor. Purjus kandid lausuvad mul hiigelmajapidudel, et flow on sitavõitu, Naeratan ning tõden, et neil lihtsalt õigus, Võtan kaasa 18 +1te ja siis hakkab pihta sõit, kust Pääsejaid ei ole ning sääl taga aetaksegi ikka õiglust. Kõik ju Rebivad mu ajust rakke, kui pintsettidega piksleid, Miks te otsite mu erroreid täis kõvakettalt kihte, Mis näitaks oma olemuselt tõesti muud, kui lihtmeelt? Lihtne ja patoloogiline, Aga viirustõrje keeldub kategooriliselt aitamast, Hetkel, kui kõik juba kronoloogiliselt paika saand, Tuleb ta ning võtab vaevaks tumepunktid laita, “Saast!” Aitab, ma Olen niigi puna-rohejuhtme vahel puntras ning Rühin kangelt, nagu kannaks laipa, allpool tundrapind, Kuuled küll, ent vaevalt halvas levituules kuulad mind, Sest see Keenia printsi e-mail on mu jaoks vaid õigeim Suunaviit. Ref 2x: Mul pole sees mälukaarti, Ühendus katkes hard drive’is, 8bit-protsessor, Leidlik professor. Mu fiit on superharitud, Mu skill Rahumäe kalmistult, Ütle, kes on su sõbrad Ja ma ütlen, mis on su karistus, Aga Mul on pohhui, ma pole räppar, Ma pole MC, ära hüppa, Ega võrdle, ma olen kunstnik, Kes kasutab teisi värve. Pole kerge teha upgrade, Kui pole piisavalt bit’e, Aga leidub piisavalt selle, Kelle arvamus liigagi tihke. Kutsu tagasi snaiperid, Avalikud on mu serverid, Ei ole ääri ega veeri, Niiet ära saada mulle malware’i. 2x: Ma teen seda enda jaoks, Mitte, et kõik teised kaoks, Mitte, et sa raha letti laoks Ja mitte kellegi teise jaoks. Ref 2x: Mul pole sees mälukaarti, Ühendus katkes hard drive’is, 8bit-protsessor, Leidlik professor.

Kuid kas sa ka tegelikult mõistad? Kui mu mõistus koosneb keskkoolikirjandeist, Otsid midagi ehtsat või lihtsat või... hiljaks jäid, Viljapäid, mitte pastapliiatseist imetud pastat, Pigem liialt neid, neelduvaid spagette ja salsat, Vast jah võikam, Tarvis läheb kõigepealt ju nisu, mida lõikad, Mu Romeo-Juliatel on “Elud alles ees”, Rahvas koguneb, ent raamatuid on põletada range keeld, Aitab! Kas ka tegelikult mõistad? Kui kunstiklassiõppurile keemiatunnis, Või kui filosoofiline ümbertnurgajutt sind keema sunnib, Keerleb üksi leierkast, mis teemast pungil, Kuid ta sõnumite kuulajad on eemal kuskil, Kas sa mõistad? Nagu “vaatan-küsivalt-sul-otse-silma”-jutud, Hingematvad vaikused, kui püüad öelda tõsimeeli, Või kui saal küll noogutab, ent mõistus kõigil tukub, Morsepiiparid on umbes, laevastik käib kreeni. Ref 4x: Mõistad? Lühidalt ja selgelt, nagu ma ei suudaks ealeski, Kas mõistad? Riided kallastele, karidesse pea ees siht. Sügavroosad konfetiparaadid, Lendlehvitan ühtlases rütmis siit maani, Hüüan kui lapsena kuulatud: “kuldsed sandaalid!” Vastselt just kullatud, vaevalt, et praalin, Rahvaga tuubitud trotuaarid, Kui sa nüüd mõistad, mu kodumaastik, Jah, nii kaunis, kui majade kohale silutud tulestik, Aastad on ees ja taga ning tihti neil hullem viis Mõistmatuks jääda ning endasse kaduda, Häälekalt rahustab igaüks hetkeks veel, Kallistan kaua ning tuisuga kattuvad lehtes teed, Tean, et ei selgine eales ja keeltes keerd, Ent see segadus tuhmub, kui aru saad, ehtsaks teeb. Ref 3x: Mõistad? Lühidalt ja selgelt, nagu ma ei suudaks ealeski, Kas mõistad? Riided kallastele, karidesse pea ees siht.